Inimene on sündinud selleks, et olla õnnelik, saada tugevust harmoonias ümbritseva maailmaga. Mõnikord mõistetakse meid valesti, nad muigavad meie peale, reedavad meid põhimõtteliselt. Kust leida jõudu, et ennast uuesti armastada?
Lapsepõlvest saadik on vanemad meid armastusega ümbritsenud. Nende mure meie pärast näib olevat loomulik vajadus. Meie tee inimsuhete mõistmiseks algab armastusest vanemate vastu. Mis takistab inimestel üksteist kui iseennast kui oma vanemat armastada ja austada? Miks unustame, kuidas armastada lähedasi ja saada sellest siirast naudingut?
Selle keskmes on hirm tõrjumise ees, hirm inimesele avanemise ja naeratuste kuulmise ees ning reetmise kogemiseks inimesele lähemale jõudmine. Ümbritsevatel inimestel hinge piinamise lubamine on lubamatu luksus ja samas ka lõks. Lukustades end uute tutvuste eest, võtame endalt võimaluse kohtuda heade inimeste, lähedasega.
Kui mitu korda me samale reha otsa ei astuks, on iga uus koosolek tühi leht. Heitke kõrvale eelarvamused ja usaldage inimest, kes on muutunud teie jaoks vajalikuks ja oluliseks.
Ärge laske end armumisest heidutada. Ära kaota lootust olla õnnelik. Tutvuge uue päevaga esimesena oma elus, sest tegelikult on teil kõik veel ees.
Armastus on vastutus, hoolimine ja ärevus, kuid see täidab elu mõttega. Täidab sind sisemise valgusega! Ja tulekindlaid on nii tore vaadata!
