Armukadedus on eksisteerinud kogu aeg, just kui varem selle tõttu nad duellides võitlesid või toidule mürki valasid, siis nüüd pole seda kombeks demonstreerida.
Üldiselt võib armukadedusel olla kaks põhjust. Esiteks on see hirm kaotada keegi, keda armastad. Ja teiseks - liigne omanditunne, kui üks inimene peab ennast nii oluliseks ja märkimisväärseks, et partner saab tema omandiks, ilma et tal oleks õigust oma arvamusele või soovidele.
Nagu iga teine psühholoogiline probleem, on ka armukadedus tunne, mis tuli meile lapsepõlvest peale. See on käitumismudel, mille laps õppis õppimise käigus. Kui peres on mitu last, siis pole kahtlust, et nad konkureerivad omavahel ja näitavad seetõttu kadedustunnet. Kui vanemad annavad sellistele lastele piisavalt armastust ja tähelepanu, kasvavad nad sellest seisundist probleemideta välja. Teine olukord on see, kui vanemad on ülekaitsega, rikuvad lapse isiklikku ruumi, sekkuvad tema isiklikku ellu. Siis kannab laps sellise käitumismudeli oma perekonnale ja rikub ka abikaasa isiklikku ruumi, võttes temalt vabaduse.
Ärge arvake, et armukadedus on armastuse ilming. Armastus on ennekõike austus partneri huvide vastu, mitte aga igavene kahtlus, usaldamatus ja skandaalsed armukadeduse stseenid. Mõnel inimesel on kasulik aeg-ajalt põhjendada armukadedust. Nad arvavad, et nii suudavad nad kaasata oma partneri tähelepanu. Kuid see on põhimõtteliselt vale, sest nii õõnestate usaldust ja suhe muutub koormaks, teie partner üritab teid pidevalt vales tabada, otsib kõikjal pettust. Mõni inimene lihtsalt ei suuda oma armukadeduse tundega toime tulla. Kui olete kade kõige peale järjest, proovige teha vastupidi: ümbritsege oma partner hoolega, nii et ta ise hakkab otsima võimalust, kuidas teilt puhkust teha. Mõnikord juhtub, et armukadedus on kaitsereaktsioon, kui armukade inimene ise petab, isegi kui see on vaimne. Seega püüab ta oma tegevust ja mõtteid põhjendada.
Pereõnne saladus on isikliku ruumi järgimine koos ühise vaba aja veetmisega.
