See on inimese olemus: ta ei hinda seda, mis tal on. Alles siis, kui ta selle kaotab, hakkab ta meenutama, kui hea ta enne oli. Ja see puudutab teiste inimestega suhete olukorda, suhtumist oma tervisesse või mõne vara valdamisse.
Inimesel on palju põhjuseid, miks ta ei hinda seda, mis tal parasjagu on. Ja esimene neist on sõltuvus. Inimene lihtsalt harjub teatud oludega, see muutub tema jaoks normaalseks, mistõttu ta lakkab tajumast seda millegi rõõmsa või erakordsena. Kui tahtsite pikka aega mõnda asja osta, hoidsite selle jaoks pikka aega kokku ja lõpuks ostsite, siis algul hindate omandamist, naudite selle valdamist. Mõne aja pärast ei tundu nii kauaoodatud ost teile enam nii harjumatu, te harjute selle olemasoluga.
Mõnikord juhtub see suhetes teise inimesega. Harjumus muudab suhte jahedamaks, partner ei pruugi teist enda kõrval isegi märgata. Ja nüüd kaob läheduse väärtus, suhtlemisest pole sellist rõõmu, mis enne oli. Üha rohkem aega pühendatakse üksteise puudustele, mille järel on paus täiesti võimalik.
Pole võrdlust - pole väärtust
Selle väärtuse puudumise teine põhjus on see, et inimene ei võrdle seda, mis tal hetkel on, sellega, mis oli minevikus või võib tulevikus olla, kui ta võib kaotada midagi südamelähedast. Reeglina inimene ei mõtle sellele, et võib kõik kaotada, ta harjub uskuma, et tema seisukoht jääb muutumatuks. Niipea kui inimene mõtleb olukorrale, kuidas tal võib olla halb ilma lähedase lähedaseta või tema varata, kasvab selle väärtus tema silmis kohe. Selliseid esitusi on aeg-ajalt väga kasulik teha, kuna need aitavad paremini hinnata seda, mis parasjagu läheduses on.
Ela olevikus ja ole tänulik
See on seotud ka inimese soovimatusega pöörata tähelepanu hetkele, elada tänase päeva nimel. Kõige sagedamini on inimene unistustes või tuleviku mõtetes, mõnikord on ta hõivatud sellega, mis tal oli minevikus. Kuid elada praeguses hetkes, hinnata seda ja kõike ümbritsevat - vähesed mõtlevad selle peale. Lisaks on inimestel pidevalt kiire, see takistab neil elu nägemast sellisena, nagu see on. Ja see tähendab ning suhtuge kõigesse, mis on neile nii väärtuslik, lugupidavalt ja aukartusega.
Inimene on oma olemuselt üsna isekas, tal pole kombeks tänada selle eest, mis tal on. Sagedamini ärritub ta selle pärast, mida kaotab. Pidev üha tulusamate valikute otsimine, parem töökoht, ilusam partner nende kõrval, luksuslikum kodukeskkond paneb inimesi armastama ja hindama mitte seda, mis neil juba olemas on, vaid müütilist pilti paremast tulevikust.
