On isegi raske ette kujutada, kui palju traume me tegelikult endas kanname, kui palju nutmata pisaraid, vaoshoitud sõnu ja karjeid me endas kanname. Kui palju valu, pahameelt, kibestumist ja palju muud hoiame aastaid endas, kui rasket koormat kanname läbi elu oma õlgadel, julgemata seda maha visata ja sirguda. Ja selle kõigega saate tegeleda rohkem kui ühe päeva ja aasta, kuid alati on lootust, et saate suurema osa vaimsest prügist eemaldada, puhastada ennast mittevajalikest asjadest ja vabastada ennast, anda koht uutele tunnetele, uutele emotsioonidele, uutele aistingud.
Mu vanemad lahutasid, kui olin 10-aastane. Mäletan, et siis ei tundnud ma selle suhtes erilisi emotsioone. Võtsin selle uudise väga rahulikult vastu, mul oli emast veidi kahju, kui ta ütles mulle pisarsilmil, et mu isa ei ela enam meiega. Ja püüdsin kogu oma tütarlapseliku jõuga oma ema siis aidata. Kuna ta töötas palju vahetustega, võtsin vastutuse kõige eest: oma väikese õe eest, õppimise, poeskäimise ja kupongide lunastamise eest (pidage meeles 90-ndaid …), majas korra pärast olin ma ise väga rippus palju enda peal ja kandis seda rasket koormat mitu aastat. Minu isa suhtes ei olnud kunagi mingit pahameelt ega viha, ma kasvasin üles nagu kõik teisedki ja minuga oli põhimõtteliselt kõik korras. Lahutustemaatikat ei tulnud minu mõtetesse kordagi, mulle tundus, et selles olukorras pole midagi traagilist. Isegi täiskasvanuna võtsin kellegi lahutust iseenesestmõistetavana ega saanud aru, kas seda esitati mingisuguse tragöödiana.
Täna harjutasin ühte tehnikat, kolleegi abiga tegelesime teemaga, mis ei olnud kuidagi lahutusega seotud, tehnikas olid seotud kõik sfäärid ja tasandid: mõtted, tunded ja emotsioonid, aistingud kehas. Ühel hetkel ilmnes paremasse käsivarde valu, nad hakkasid seda ära töötama, see liikus äkki õlast kõrgemale ja peatus seal. Seda valu piiludes mõistsin ühtäkki, et ta tahab mulle lahutust meelde tuletada. Alguses ei saanud ma aru, mis see on, aga äkki tulid pisarad silma, hakkasin valjult nutma, nagu laps, sattusin täielikult selle väikese Olya osariiki, kes sai teada, et isa lahkub, tahtsin karjuda, jalgadele pitsitada, üldiselt visata raevu, nagu lapsed saavad teha, aga ma ei lasknud endal seda kunagi teha.
Mul oli endast nii kahju, nii et tahtsin, et mind halastataks, kaisus saaksin ja kallistaksin. Kuid ma ei saanud seda siis ei emalt ega isalt. Siis tahtsin juba lapsepõlves tugevana tunduda, alles nüüd sain aru, et ma ei taha teistelt halastust iseendale. Alles nüüd mõistsin, kui sügavalt see trauma minus peitus ja mind enda eest kaitses.
Pärast seda tuli selline kergendus, nii võimas emotsionaalne laeng, nii palju energiat eraldus. Enesehaletsus asendus rõõmuga, mida, nagu selgus, keelasin ma end täies mahus tunda, sest polnud võimalik rõõmustada, kui mu ema oli halb, ja toetasin teda nii palju kui võimalik. Ilmselt keelasin siis endal tõeliselt rõõmu tunda, muidugi ei olnud see alati ja ma olen elus üsna optimistlik inimene, kuid see vaoshoitud rõõmu tunne oli alati olemas.
