Kõik on harjunud süütunnet tundma. Artiklis tehakse ettepanek vaadata süütunnet teisest vaatenurgast, mis avab uusi võimalusi ja võimalusi elus rakendamiseks.
Enamik inimesi tunneb end süüdi. Selles arengujärgus on ühiskonnas süütunne positiivse tundena. Kui inimene tunneb end süüdi, siis on tal südametunnistus, ausus, lahkus, leebus jne.
Inimesele omistatakse positiivne kuvand, mis tavaliselt kannatab ja saab selle eest tasu ümbritsevate inimeste tunnustamise näol. Kannatamisprotsess ise ei ole nähtav ja kulgeb inimese enda sees, tuues lisaks piinamisele ka enesehinnangu languse ja ilmnenud kahtlusi tehtud toimingute suhtes, mis viib otsustamatuse ja ebameeldiva kannatlikkuse tekkeni. Täispilt avaneb, et süütunne teiste vastu toob meeldivaks ja inimese enda jaoks ebameeldivaks.
Pakun kaaluda süütunnet kui olukorra visiooni või eneseesitluse näitajat. Kui inimene süüdistab ennast, pöörab ta tähelepanu nõrkustele, mida ta peab nõrkusteks, ja ei pööra tähelepanu oma tugevustele, ignoreerides neid. See tähendab, et inimene näeb ainult osa olukorrast või enda esindatust, kuid ei taju seda tervikuna.
Süütunne on näitaja, et inimene tajub ainult osa millestki, maailmapilti pole terviklikult tajutud. Seepärast on süütunde eemaldamiseks vaja laiendada oma arusaama maailmast. Lubage endale olukorda või minapilti vaadata mitte ainult negatiivse, vaid ka positiivse kaudu. Selles olukorras esitab ta argumente kahekaupa: üks on negatiivne ja teine positiivne.
Selline maailmatunnetus võimaldab mõista, et maailm pole ei halb ega hea, see on lihtsalt duaalne, kus halb ei saa eksisteerida ilma heata ja vastupidi. Järk-järgult hakkab taju laienema ja pilti praegusest olukorrast tajutakse tervikuna, mis viib olukorra lahendamisel varieeruvuse esinemiseni, mille hulgast saab inimene valida endale kõige soodsama.
