Süütunne on üks hävitavamaid probleeme, mis võib inimese sisemaailma harmooniat mürgitada ja hävitada. Paljud kannavad seda aastaid endas, mõistmata, mil määral see nende elu mürgitab, mõjutab suhteid teistega ja isiklikku arengut. Ja kui see "koletis" paljude aastate jooksul hinge jääb, võib ka füüsiline tervis kõigutada. Ühesõnaga, süütundest on vaja lahti saada ja mida varem, seda parem.
Kui olete usklik, siis aitab teid religioon. Pihtimine, palved ja teod oma süü lepitamiseks aitavad teil sellest tundest vabaneda ja hinges rahu leida. Lisaks toetab ja julgustab siiras usk Looja armulisse andestusse. Kui olete kirikust kaugel, võite pöörduda spetsialiseerunud psühholoogi poole, kes aitab teil leida tõhusaid viise sellest koormast vabanemiseks ja edasi liikumiseks.
Kuid võite proovida süütundega iseseisvalt toime tulla, eriti kuna selleks on olemas tõhus meetod. Valige aeg, mil saate probleemiga rahulikult töötada, veenduge, et keegi või miski ei häiriks teid autoteraapia seansi ajal.
Võtke paber ja kirjeldage olukorda, kus tunnete end süüdi. Ärge hinnake ennast ega oma tegusid, lihtsalt öelge faktid üksikasjalikult ja täielikult. Muidugi võite kasutada arvutit ja teksti sisestada, kuid parem on seda teha vanamoodsalt, käsitsi. Psühholoogide sõnul aktiveerib kirjutamine muid ajupiirkondi kui klaviatuuril kirjutamine. Käsitsi sündmusi kirja pannes on inimene rohkem keskendunud nii kirjutamisprotsessile kui ka enda mõtetele.
Niisiis, faktid on välja toodud. Proovige nüüd sõnastada põhjused, mis teid selleks ajendasid. Mida rohkem põhjuseid leiate, seda parem. Proovige ise vastata küsimustele "Miks ma seda tegin?", "Mida tahtsite selle tulemusena saavutada?"
Järgmine samm on vabanduste leidmine enda ja oma tegude jaoks. See on üsna meeldiv protsess, sest kõik tahavad endale ja teistele tõestada, et ta pole milleski süüdi.
Püüdke vabandusi otsida nii, et süüd ei lasuks teistel. Niisiis, sõnastus "ta pettis mind" asendatakse paremini sõnaga "Mul ei olnud piisavalt kogemusi ja ettenägelikkust, et tema tõelisi kavatsusi ära tunda".
Hävitage oma andmed. Võite neid põletada ja tuha tuule kätte hajutada, lehe pisikesteks tükkideks rebida ja tualetist alla loputada. Ühesõnaga mõelge välja kõige sobivam viis, kuidas sellest paberist lahti saada, ja kujutage samal ajal ette, et vabanete kõigest, mis sellel kirjas on.
Mõnikord ei piisa sellest rituaalist. Siis tuleb lugu ära rääkida. Soovitav on seda teha, et teie lugu ei satuks lähedaste inimeste ega teiste üritusel osalejate omandusse. Valage oma süda juhusliku reisikaaslase ette, helistage infotelefonile, postitage anonüümne postitus Internetti, rääkige preestriga.
Olles rääkinud oma ebamõistlikust teost, näib, et teete patukahetsust "Jumala ja inimeste ees".
Leidke viis oma väärteo lepitamiseks. See võib olla hea, mida tehakse täiesti võõrastele, heategevus või lihtsalt lugu, mis on kirjutatud teie teiste eksituseks teie eksimusest. On oluline, et teie meelest oleksid head ja halvad teod tasakaalus.
Kirjutage lugu, milles sarnastel asjaoludel ei juhtunud sündmust, mis tekitas süütunnet, ja kogu olukord oli kõigi asjaosaliste rõõmuks edukalt lahendatud. Kirjutage esimeses isikus nii, nagu oleks see konkreetne sündmus teiega juhtunud. Mõne jaoks võib see metoodika osa tunduda tähtsusetu ja isegi rumal: minevikku ei saa ju muuta. See pole aga päris tõsi. Saate muuta oma arusaama minevikus toimunud sündmustest. Lugege see lugu alati läbi, kui olete taas valmis ennast kahetsema ja ennast süüdistama ning teie alateadvus lõpuks "usub", et traumaatilist sündmust lihtsalt ei juhtunud.
