Kas süütunne on meie südametunnistuse hääl? Jah, ilmselt võite nii öelda. Südametunnistus pole inimesele omane alates sünnist, see on kasvatatud. Ja mida rohkem südametunnistust inimeses tekib ja tugevneb, seda teravamalt tunneb ta oma süüd ka selles, milles ta tegelikult süüdi pole, kuid mille eest võiks vastu olla.
Südametunnistus on inimeksistentsi aluseks ühiskonnas. Kuid mis seletab negatiivset varjundit, mida paljud inimesed süütundele annavad? Ilmselt on tavapärases tarkuses segi aetud kaks mõistet: süü kui südametunnistuse hääl ja kujuteldav neurootiline süü, mille lunastus on võimatu, kuid mis sellest hoolimata piinab inimest ja sunnib teda tegema normist kaugemale ulatuvaid toiminguid. Nagu paljud inimpsüühika sfäärid: armastus, patriotism, loovus, - südametunnistus ja vastavalt ka süütunne võivad eksisteerida nii harmoonilises, täieõiguslikus kui väärastunud ja patoloogilises vormis. Ja viimasel juhul osutub süü üldjuhul mitte inimese enda moraalinormide rikkumisest, vaid väljastpoolt peale surutud - vale kasvatamise, ajalooliselt kujunenud avaliku arvamuse, eksliku ideoloogia tõttu.
Iga inimese "patusus", mida kuulutavad praktiliselt kõik religioonid, tuleks omistada süütunde neurootilisele vormile. Hoolimata väljakujunenud rituaalidest ja moraalsest enesetäiendamisest muutub paljude religioossete inimeste jaoks erinevatel põhjustel isikliku päästmise soov hüpertrofeerituks - ja nii pikad paastud, kettide kandmine, enesepiitsutamine ja isegi enese süütamine on pattude lepitamiseks harjunud. Füüsilise karistuse saanud lapse omandatud süütunne ("kui nad mind peksavad, siis olen halb") võib hiljem avalduda agressioonis, asotsiaalses käitumises. Seksuaalvägivalla ohvrid kannavad paljudes ühiskondades selle asemel, et kaastunnet esile kutsuda, juhtunus sageli süüdistusi (“see on minu enda süü”) ning sotsiaalne boikott, “häbi” võib ohvri viia enesetapuni.
Kõik juhtumid, kus süütunded on oma olemuselt neurootilised, nõuavad psühhoterapeudi tööd. Kui süü toimepandud tegude eest kasvatab inimeses vastutust, julgustab teda tulevikus selliseid tegusid mitte tegema, siis võime rääkida tervest, küpsest inimesest, kellel on tõeline moraal ja kes suudab ühiskonna hüvanguks tõhusalt toimida.
