Agressori ja tema ohvrite suhtlemist uuritakse psühholoogia eriharus - viktimoloogias (ladina keeles - ohver).
Sellele valdkonnale spetsialiseerunud psühholoogid märgivad perevägivalla ohvrite vaimset ja füsioloogilist stressi, kasvavat hirmu, lootusetuse ja abituse tunnet, sügavaid isiksuse muutusi ja enesetapukavatsusi. Spetsialistid on välja töötanud mõned soovitused ohvritele esmase (kiireloomulise) abi osutamiseks ja järgnevate eesmärkide saavutamiseks praegusest olukorrast pääsemiseks.
Perevägivalla ohver peab kõigepealt sõna võtma, rääkima usalduse pälvinud inimesele oma perekeskkonnast. Kui teil õnnestus teda mingil moel motiveerida seda tegema, võite juba rääkida mõnest saavutusest - lõppude lõpuks ei levita need ju koduvägivalda, häbi, süütunde tundmist, hirmu, et vestlus saab agressorile teada. Vestluskaaslane ei tohiks ohvrile "survet avaldada", nõuda kõike korraga rääkimist. Olles veendunud nõustaja usaldusväärsuses, paljastab ohver ise talle üha uusi vägivalla näiteid ja oma kogemusi.
Mingil juhul ei tohiks proovida vägistajaga rääkida: ta võtab seda ainult kui seda, et temast ülalpeetav on kellelegi kaebuse esitanud. Samuti on vastuvõetamatu süüdistada ohvrit kaitsetuses ja võimetuses tagasi võidelda. Taktne empaatia aitab ohvril tajuda oma olukorda ebanormaalsena ja julgustab teda otsima võimalusi selle muutmiseks.
