Kiusamine tähendab indiviidi kiusamist nii ühe inimese kui ka grupi poolt. Isikut kuritarvitatakse füüsiliselt või vaimselt.
Kiusamine on kõige tavalisem haridusasutustes. Lapsed valivad ohvri ja alandavad teda, püüdes seeläbi oma puudusi varjata. Juba olemasolevat õpilase ja klassi vahelise konflikti olukorda on väga raske ja mõnikord peaaegu võimatu lahendada. Seetõttu tuleks ennetustöödega alustada juba põhikoolis.
Oluline komponent on klassis soodsa psühholoogilise kliima loomine. Vanemad ja õpetajad peaksid olema seotud laste koondamisega. Lapsed peavad saama omavahel suhelda. Tavaliselt viiakse selline suhtlus läbi erinevate klubide, ringide, spordile, kultuurile ja hobidele suunatud ürituste kaudu.
Psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid peaksid pöörama tähelepanu mitte ainult probleemsetele lastele. Sageli vajavad pealtnäha rahulikud ja häbelikud lapsed diagnostikat. Psühholoogi põhiülesanne on arendada selliste koolilaste isiksust, tõsta nende enesehinnangut, et nad saaksid tulevikus enda eest seista.
Järgmine samm on viia läbi vestlusi, mänge ja koolitusi, mille eesmärk on vägivallatu konfliktide lahendamine. Õpilased peaksid õppima mõistma, et parem on leida kompromiss kui lahendada probleeme rusikatega.
Viimane samm on korrigeeriv töö nende kooliõpilastega, kes juba varajasest east peale näitavad end agressori, tülide õhutajana. Esiteks on selliste lastega vaja keerukat tööd, see tähendab kooli ja pere mõju. Lapse jaoks on vaja kehtestada vastuvõetamatu käitumise raamistik, kuid samal ajal tuleb unustada, et ka kõige probleemsem laps vajab armastust ja austust.
