Esimest korda tekib ärevus iseendaga rääkimise pärast lapsepõlves, kui laps saab sisemisi vaimseid protsesse jälgida ja kontrollida. Vanusega lakkab inimene sellele tähelepanu pööramast, kuid enesevestlust jätkub kogu elu.
Sisekõne ehk enesevestlus on dialoog vaimsete protsesside komponentide vahel. Inimese psüühika on heterogeenne. Z. Freudi sõnul koosneb see Ego-st (kõigest, mida inimene mõistab ja mida mõistetakse), Id-st (kõik, mis on keelatud, on teadvusest kõrvale jäetud ja seda ei realiseerita) ja Super-Ego-st (teadlikud ja teadvustamata protsessid, mis südametunnistus, normid ja käitumisreeglid).
Alates sünnist areneb väikesel inimesel teadmine tänu saadud teadmistele. Osa ühiskonna kultuurilistest piirangutest tulenevalt surutakse teadvusesse. Selle teabega on kontakti saamine keeruline, kuid fantaasiate abil võimalik.
Tegelikult on vestlus iseendaga teadvuse sisemine dialoog teadvusetuga. Sellised vestlused aitavad kaasa pidevale inimarengu protsessile: keelatud soovide rahuldamise vormide leidmisega laiendatakse teadvuse piire. Nende struktuuride vaheliste jäikade piiride olemasolu ja sellest tulenevalt sisemise kõne puudumine takistab inimese arengut ja nende piiride puudumine muudab inimese vaimuhaigeks, ei suuda oma soove kontrollida ja ajab.
Super-Ego struktuuri kujundamisel on laps kohustatud järgima ühiskonnas, perekonnas, kindlas meeskonnas vastuvõetud norme ja reegleid. Selle alused panevad vanemad. Just nende nõudmistega mõõdab laps oma tegevust: kuidas isa selles olukorras käituks? Mida ema ütleks? Kuidas mu vanem vend sellesse suhtuks? Lapse jaoks ideaalsed vanemkujud muutuvad järk-järgult sisemisteks objektideks, nende nõuded ja regulatsioonid muutuvad inimese enda nõudmisteks.
Enesevestlus on pidev dialoog, kokkulepped psüühika kolme struktuuri vahel: Ego, Id ja Super-Ego. Täiskasvanu isegi ei märka sageli, kuidas see vestlus toimub, kuid rasketes elusituatsioonides märgib ta ära sisemised vestlused, mis puhkevad temas endas, mis mõnikord aitavad tal õige otsuse langetada.
