Mõned psühholoogilised häired, mis tekivad teadlikus eas, on otseselt seotud vanemate ja ema mõjuga. Armastuse puudumine või ülekaitse viib lapses agressioonini, hirmuni, võimetuseni ennast realiseerida, ennast elus väljendada. Mis tüüpi emaarmastused pole lastele kasulikud?
Kasvatamisstiile (tüüpe) on palju. Kõiki neid ei saa siiski kirjeldada mürgistena. Emaarmastuse avaldumise kõige negatiivsemad võimalused hõlmavad reeglina agressiivset vormi, ülekaitset ja ema kalduvust perfektsionismile. Mis iseloomustab selliseid armastuse vorme ja kuidas on need ohtlikud lapsele endale?
Kolme tüüpi mürgine ema
Agressor. See on ema, kes usub, et laps kuulub ainult temale, ta sünnitas ta enda jaoks. Ta ei kavatse tema soove rahuldada ega oma tegevustes vähimatki iseseisvust anda. Ta pole alati lapse käitumisega rahul, väljendades negatiivset karmil kujul: hüüete, etteheidete ja karistustega, mis ei välista füüsilisi. Agressorist ema usub, et lapse sünd on saavutus, seetõttu peaksid kõik teda vaatama ja tema üle uhked olema ning laps võlgneb oma sünni ainult talle. Kasvatuse peamine mudel taandub sellele, kuidas õpetada last kogu oma elu võlgu olema ja kuidas neid võlgu talle maksta. Sellised suured lapsed ei usalda absoluutselt maailma, nad on alati suletud, mis tahes suhte loomine on nende jaoks lihtsalt piin. Lõppkokkuvõttes valib laps ohvri rolli või saab temast sama agressor.
Perfektsionist. Sellise ema jaoks peab kõik olema täiuslik ja ka laps peab olema täiuslik. Kõik, mida ta - laps - teeb ja teeb tulevikus, peab olema ka ideaalne. Sellise ema peamine käitumismudel on kontroll lapse kõigi tegude üle ja kõigi kehtestatud reeglite järgimine. Pidevad kontrollid, uued nõuded ja jällegi kontroll - ja nii edasi lõpmatuseni. Minimaalselt kaastunnet, emotsioone ja haletsust, maksimaalselt järjepidevust, kindlust ja kangekaelsust - see on perfektsionistliku ema portree. Lapse jaoks tagab selline kasvatus, et tulevikus on ta alati iseenda ja ümbritsevate inimestega rahulolematu. Kõik, mida ta teeb, pole tema arvates piisavalt hea ja ideaali saavutamiseks tuleks seda teha veelgi paremini. Lisaks pole sellised lapsed enamasti enesekindlad, sest nad ootavad alati oma tegevusele hinnangut ja seda saamata lihtsalt ei tea, kuidas edasi minna. Isegi olles saavutanud oma töös, suhetes, karjääris, äris või rahas soovitud, pole sellised inimesed kunagi tulemusega rahul. Kui laps ei suuda elus mingeid kõrgusi saavutada, võib tulemuseks olla püsiv depressioon.
Hüper hooliv ema. Tundub, et lapse eest hoolitsemisel pole midagi halba. Kuid kui lapse elus otsustab kõik ema, kõik teod ja isegi soovid ning mõtted on tema kontrolli all, siis selle tulemusena ei ole laps võimeline ühtegi otsust langetama ja kogu vastutus oma elu eest kandub emale. Kõik olukorrad, mis tekivad nii lapsepõlves kui ka täiskasvanueas, lahendatakse ainult ema loal ja heakskiidul. Kui ema ei anna nõu või otsustab, et peaks käituma teisiti, siis inimene käitub ainult nii, nagu ema soovib. Järk-järgult kaovad tema enda soovid täielikult ja ta ei suuda ennast elus realiseerida. Sellised inimesed jäävad väga sageli üksi või loovad paarid, kus partner täidab ema rolli.
