Häbelikkus ehk häbelikkus on omapärane iseloomuomadus, mis on ühine nii meestele kui naistele. Reeglina hakkab see tunnus ilmnema isegi lapsepõlves, see võib järk-järgult suureneda. Millised on häbelikkuse arengu eeldused, mis seda kujundab?
Häbelikkus võib tavaliselt avalduda kahel viisil:
- sarnase iseloomuomadusega inimene tunneb end teiste inimeste suhtes äärmiselt ebakindlalt, ebamugavalt, avalikkuses on tal raske (ja mõnikord ka täiesti võimatu) rääkida; samas võib häbelikkus meelde tuletada ka juhul, kui peate puhkusel röstsaia tegema või sõbralikus seltskonnas oma seisukohta kaitsma;
- on juhtumeid ja need pole harvad, kui inimene kogeb häbelikkust mitte oma keskkonna, vaid enda ees; Sellisel inimesel on raske oma sisemise “minaga” dialoogi astuda, ta peab pidevalt säilitama enesekindla inimese kuvandit mitte ainult teiste inimeste, vaid ka enda silmis.
Eksperdid usuvad, et ükskõik milline häbelikkus on, on selle arengu peamised põhjused samad. Mis need on?
Miks häbelikkus areneb
On lihtne arvata, et häbelikkusel on otsene seos inimese enesehinnangu, enesekindluse, enesetundmise ja eneseväärtusega. Kui need hetked on mingil põhjusel ebastabiilsed, seisab inimene alati omalt poolt häbelikkuse ees. Häbelikel inimestel võib olla keeruline end töö- või haridusmeeskonnas sisse seada, neil pole kerge oma kalduvusi ja andeid arendada, end kuidagi kinnitada. Selle taustal võivad olla varjatud isiklikud konfliktid, alateadvuse tasandile nihutatud kompleksid. Arglikel inimestel on reeglina väga tugev sisemise kriitiku hääl, kes kirub, süüdistab, lisab nende võimetes veelgi rohkem ebakindlust. Eriti kriitilistel juhtudel võib kõrgendatud häbelikkus põhjustada isolatsiooni, seltsimatust, reaalsusest eraldumist.
Mille tõttu võib inimese enesehinnang kannatada? Miks mõnel juhul alahinnatakse seda valusalt ja tõmbab seejuures iseenese väärtuse ja isiksuse muud olulised komponendid põhja? Kõige sagedamini tekivad enesehinnanguprobleemid, mille tulemuseks on häbelikkus ja isoleeritus, kasvatuse ja väljastpoolt tulevate inimeste mõjul. Kui laps ei saa vanematelt vajalikku tuge, seisab pidevalt silmitsi kasvatajate ja õpetajate süüdistuste ja alandustega, satub olukordadesse, kus tema saavutusi ja õnnestumisi ei hinnata, asendub järk-järgult tervislik enesehinnang ebapiisavaga. Laps hakkab endas ja oma tugevustes üha enam kahtlema, loobub katsetest arendada looduslikke andeid, hakkab ilmutama kalduvust enesemärgistamisele. Enesehinnangu probleem on väga keeruline, mõnikord nõuab see koostööd spetsialistiga.
Muude levinud põhjuste hulgas, mille tõttu moodustub pelglik ja arg iseloom, eristatakse tavaliselt järgmisi põhjuseid:
- moonutatud idee iseendast, mille võivad peale suruda vanemad või ühiskond, inimese vahetu keskkond;
- inimese selge veendumus, et ta on loomulikult häbelik;
- elu jooksul tekkinud valusad eelarvamused; selle taustal tekivad sageli suurenenud ärevus, kalduvus kahtlusele, passiivsus, põhjendamatu ärevus ja mitmesugused hirmud;
- kõik lapsepõlves aset leidnud traumaatilised / valulikud olukorrad, mille tagajärjeks oli mõte, et inimene ei vasta teiste inimeste ideedele ja ootustele;
- sisemised vaimsed vastuolud, konfliktid, mida ei realiseerita ega aktsepteerita;
- kindel, mitte alati traumaatiline või mürgine kasvatus perekonnas, kus lapsest tehakse tahtlikult salajane ja pelglik isiksus;
- arenenud sotsiaalsete oskuste puudumine, võimetus teiste inimeste ja kogu maailmaga õigesti ja hõlpsalt suhelda.
Samuti väärib märkimist, et mõned spetsialistid (psühholoogid, sotsioloogid, füsioloogid) on vastuolulise arvamusega, et häbelikkus on omadus, mida antakse alati edasi põlvest põlve. See omadus on omamoodi pärilik marker, millega inimene on juba sündinud. Sõltuvalt kasvatusstiilist ja elustiilist, lapse kasvutingimustest võib see omadus areneda väga tugevalt või vastupidi, aja jooksul alla suruda.
Füüsilise tervise seisukohast võib häbelikkus tuleneda pikaajalisest või kroonilisest mürgitusest kahjulike kemikaalidega, näiteks elavhõbedaga. Kuid peate mõistma, et selles versioonis on ka muid märke, sümptomeid, mis viitavad füsioloogilisele põhjusele.
