Harjumus rääkida endast kolmanda osapoole abil võib kellelegi tunduda tahtlik ja isegi tüütu. Tegelikult ei püüa niimoodi rääkiv inimene ilmtingimata kellegi arvelt ennast kehtestada ja ülejäänud hulgast eristuda. Millest selline suhtlusviis rääkida saab?
Mõnikord peate suhtlema inimestega, kelle harjumused võivad tunduda ebatavalised, ja eriti tundlikule inimesele - isegi ebameeldiv. Selliste individuaalsete omaduste hulgas, mis ei meeldi kõigile, on harjumus rääkida endast kolmandas isikus, see tähendab mitte "ma lähen jalutama", vaid näiteks "Anton läheb jalutama". Miks kipuvad mõned inimesed endast rääkima kolmandas isikus ja mida see näitab?
Põhjused rääkida endast kolmandas isikus psühholoogia seisukohalt
Psühholoogias on eriline eksperiment, mille käigus selle osalejad räägivad endast, rääkides esimeses, teises või kolmandas isikus ning ainsuses või mitmuses. Samal ajal märgivad nad üllatunult ise, kuidas muutub nende suhtumine sellesse, millest nad räägivad, ja enesetunnet sõltuvalt sellest, millisest inimesest nad räägivad.
Niisiis, kui eksperimendis osaleja räägib endast kolmandas isikus - see tähendab, et asesõna "I" asemel kasutab "Ta / Ta" või nimetab end nimepidi - muutub tal enda üle nalja teha lihtsam kui kunagi varem. Lisaks võimaldab selline vestluspartnerile teabe edastamise vorm selgelt ja siiralt deklareerida oma tegelikke kavatsusi ja huve. Fakt on see, et sel viisil rääkides näeb inimene olukorda justkui väljastpoolt ega tunne end selles emotsionaalselt seotud, jäädes samal ajal võimalikult kogutuks ja keskendunuks.
Miks räägitakse endast kolmandas isikus - kuidas nad ise mõtlevad?
Inimesed ümbritsevate inimeste seas, kes räägivad endast sageli kolmandas isikus, usuvad sageli, et selline harjumus viitab liigselt ülehinnatud enesehinnangule. Mõnikord pole see eeldus tõest nii kaugel. Mõned inimesed, kes räägivad endast niimoodi, tunnevad tõesti rõõmu omaenda olulisusest ja olulisusest, tundes end peaaegu kõikvõimsana. Sageli võib see olla iseloomulik kõrgetele isikutele; mõnikord räägivad nad endast mitte ainult kolmandas isikus, vaid kasutavad ka suveräänset "Meie".
Enamasti kasutab ta aga seda, mida inimene ütleb enda kohta justkui väljastpoolt, just selleks, et väljendada iroonilist suhtumist iseendasse. Võib-olla oleks tal piinlik midagi esimeses isikus öelda, samal ajal kui ta räägib endast kui kellestki teisest, näib ta olukorrast väljas olevat. Samal ajal võimaldab selline enda kohta teabe esitamise viis justkui vähendada vastutuse määra, justkui nihutades selle teisele asjaomasele isikule. Seega võib see harjumus osutada ka enesekindlusele ja isegi alaväärsuskompleksile.
Igal juhul on inimesed ebatäiuslikud ja igal neist peaks olema õigus näiteks väikestele iseloomuomadustele, näiteks harjumus rääkida endast täpselt kellegi teise kohta.
