Kaasaegses ühiskonnas on palju psühholoogilisi probleeme, mis on seotud inimeste usalduse puudumisega üksteise vastu. Neid probleeme võib hakata samastama teiste ülemaailmsete katastroofidega, kuna need mõjutavad ühel või teisel määral kõiki Maa elanikke.
Inimeste vahelise usalduse puudumine mõjutab mitte ainult iga üksikut inimest, vaid mõjutab ka ühiskonda ja selle terviklikkust. Usaldamatus ei avaldu mitte ainult inimestevahelistes suhetes, vaid ka poliitilistes aspektides. Kaasaegsed inimesed saavad üksteist hõlpsasti petta või oma huvides asendada. Avaldatud on isegi raamatuid, mis kirjeldavad inimestega manipuleerimise tehnikaid. Propaganda ning pettuste ja valede rohkus inimeste elus on tõeline probleem.
Täna saab usaldada ainult oma sõpru ja sugulasi. Kuid isegi nii tihe seos ei taga valede ja reetmise puudumist. Ja siis inimeses, kes lakkab kõiki usaldamast, hävitatakse adekvaatne hea ja kurja tajumine. Ta ei usalda kedagi peale iseenda, kaitseb end inimeste eest ja isegi ise on võimeline hakkama julmusi tegema.
On inimesi, kellele elu on kergeusklikkus omane. See on ka probleem, kuna nad kardavad petta saada, piiravad nad pidevalt oma tundeid. Neil inimestel pole perekonnas ja tööl harmoonilisi suhteid. Nad ei saa kellegagi läbi, ei usalda kedagi. Seda ei saa enam parandada ja seega laguneb ühiskond.
Selleks, et inimene kasvaks täieõigusliku ühiskonnaliikmena, on vaja temas juba lapsepõlvest alates headust kasvatada, õpetada talle armastust ja kaastunnet. Õhkkond kodus, kus last kasvatatakse, peaks olema soodne. Siis pole inimesel tulevikus hirmu ja ebamõistlikke komplekse. Kuid peres mugava õhkkonna loomine pole lihtne, sest tülid ja etteheited muutuvad paljudes peredes üsna tavaliseks. Sellistes tingimustes kasvavad lapsed kasvavad endassetõmbunult, umbusaldavalt, ei oska oma tundeid väljendada, ei suuda luua õnnelikku perekonda.
Paljudes riikides levib usaldamatus ka poliitilisele areenile. Inimesed ei usalda riiki, poliitikuid, ühiskonda. Iga inimene loodab ainult iseendale ja keeldub teisi aitamast. Nii süsteem laguneb, kuid inimene on sotsiaalne olend.
Usaldamatus on tänapäeva maailma tõeline haigus, mis tarbib kõike ja kõiki. Ja selle vastu pole ravi. Kui iga inimene ei õpi oma ligimest usaldama, näidates teistele eeskuju. Peate teisi aitama ja siis tulevad ka nemad appi. Usaldus on väga habras asi, mis võib hetkega kaotsi minna. Kuid ilma temata kaob inimkond.
