Terminil "enesepiitsutamine" on väga kindel sõnasõnaline tähendus. Praegu kasutatakse seda mõistet peamiselt ülekantud tähenduses väga tugeva kahetsuse tähistamiseks, mis inimest piinab, võtab temalt rahu.
Millised inimesed kipuvad ennast liputama
Vanasti tegid kõige innukamad usklikud endale suurt valu, lüües neile piitsade, sõlmeköite või okkaliste okstega mõne püha märtri kannatuste mälestuseks. Keskaegses Euroopas nimetati selliseid inimesi ladina flagellatiast - "nuhtluseks".
Meie ajal tõlgendatakse mõistet "enesepiitsutamine" veidi erinevalt. Tugev kahetsus võib tekkida kõrge moraalse iseloomuga inimestel, kes püüavad alati ja igal pool laitmatult käituda. Nad on enda suhtes väga ranged, mõistavad teravalt hukka iga tehtud vea, igasuguse vabatahtliku või tahtmatu kõrvalekaldumise hea kombe reeglitest, isegi kõige tähtsusetumad. Juba ainuüksi arvamise peale, et nad käitusid ebasobivalt, hakkavad nad südametunnistuse piinama põleva häbiga.
Enesemärgistamisest saab sageli ka väga lahkeid, ülitundlikke inimesi, kes reageerivad igale ebaviisakusele, julmusele ja ebaõiglusele äärmiselt valusalt. Neid piinab mõte, et maailmas on palju kurja. Neil on talumatu mõista, et nad ei saa aidata kõiki abivajajaid, toita kõiki näljaseid, anda kõik hulkuvad koerad ja kassid headesse kätesse, päästa kõiki mittetoimivate perede lapsi peksmise eest jne. Juba nende endi heaolu, pereõnne, materiaalse õitsengu fooni tajuvad nad kui midagi vääritut, mis väärib hukkamõistu. Ja see tekitab neis tugevat kahetsust.
Katsed selgitada sellistele inimestele, et nad pole milleski süüdi ega peaks võtma vastutust maailma ebatäiuslikkuse eest, on sageli ebaõnnestunud.
Sageli on enesemärgistamine põhjustatud kahetsusest nende ebaväärika käitumise, ebaviisakuse, teise (eriti lähedase) inimese solvamise pärast. Näiteks läks tütar emaga tülli ja väljendas südames talle palju kibedaid etteheiteid. Ja ema suri peagi. Nüüd andub orvuks jäänud tütar enesepiitsutamisele: see on tema süü, ta käitus ebaviisakalt, ohjeldamatult, solvas ema ja süda ei pidanud seda vastu.
Isegi kui tütre etteheited pidasid paika, tunneb ta tugevat kahetsust enda süüdistamise pärast.
Kas enesepiitsutamine on hea või halb?
Sellele küsimusele on raske üheselt vastata. Kui inimene, kes pole käitunud kõige paremini, kogeb kahetsust, kahetsust, näib see rääkivat tema kasuks. Teisalt on äärmused igas äris kahjulikud, rääkimata tõsiasjast, et tugev närvipinge võib tervisele kahjulikult mõjuda.
