Haigus antakse inimesele katsena ja paranemine on signaal vaimse tee kindla segmendi edukast läbimisest. Taastumine on nii soovitav, kuid selle saamiseks tuleb see teenida. Seda ei anta kellelegi niisama.
Selle olemust ei mõisteta siiani täielikult ja tervenemist klassifitseeritakse kui imet. Ainult väljastpoolt tundub, et inimene elab ja elab ja äkki juhtub tema elus ime. Kõik pole tegelikult nii, nagu näib. Tavaliselt aitab ime tekkimisele kaasa sügav vaimne töö iseenda kallal.
Kui inimest vaevavad vaimsed ja füüsilised vaevused, hakkab ta paremini tundma ja mõistma teisi inimesi ja iseennast. Toimub väärtuste ümberhindamine, mis viib tervenemiseni. Selle tekkimise täpset aega on võimatu nimetada, kuid on olemas kindlad põhimõtted, mille järgimine võimaldab seda lähendada.
Soov
See ei ole taastumise tee peamine tingimus. See peaks olema karm ja üheselt mõistetav. Inimene ei tohiks kavandatud teelt kõrvale pöörata, hoolimata sellest, kui raske see tal on.
Enesevaatlus
Lähenege iseendale kriitilisest vaatenurgast, kuid ärge kummardage enese märkamise ja hukkamõistu ees. Ka see ei too head. Püüdke objektiivselt hinnata kõiki oma puudusi, kuid peate neid tajuma mitte alaväärsustena, vaid “kasvupunktidena”.
Kindlad pingutused
Midagi saamiseks peate kõvasti tööd tegema, mis tuleb lihtsalt, siis kaob kergesti.
Haige inimese jaoks pole midagi soovitavamat kui tervenemine. Seda ei anta niisama, selleks on vaja vaimselt iseendaga tööd teha.
