Armastusest on filmitud palju filme ja kirjutatud on palju raamatuid. Reeglina räägitakse armastusest mehe või naise, laste, sõprade vastu. Samal ajal kirjutavad nad psühholoogilises kirjanduses üha sagedamini, et enne teiste armastamist tasub teada saada, mis tunne on ennast armastada.
Kas enda armastamine on hea või halb?
Kasvatuse tõttu seostub fraas "enesearmastus" inimestes sageli nartsissismi, isekuse, enesekindluse, ettevaatlikkuse, ükskõiksusega inimeste suhtes. Kellele võib tunduda, et võite armastada kas ennast või kedagi teist, justkui oleksid need üksteist välistavad mõisted.
Psühholoogide sõnul on need mõisted siiski üksteist täiendavad. Pealegi on ainult ennast armastav inimene võimeline teisele siiralt armastust andma, samuti seda aktsepteerima. Kedagi, kes peab ennast alaväärseks, on raske armuda, pigem on sellest kahju.
Mida tähendab enesearmastus
Enda armastamine tähendab enese aktsepteerimist koos oma tugevate ja nõrkade külgedega ning isegi proovimist neid puudusi parandada, ära tunne nende vastu vastikust ja süütunnet nende vastu. See tähendab, et ei võrrelda ennast teistega, mõistetakse oma individuaalsust ja väärtust.
Kui inimene on ülekaaluline, ei lama ta diivanil ega halasta ennast, vaid armastusest oma keha vastu püüab ta muuta oma dieedi võimalikult kasulikuks ja tegeleda fitnessiga. Keha ja tervise eest hoolitsemine (kuid mitte pidevalt nõrkadele külgedele andmine) on enesearmastuse näitaja.
Isik, kes armastab ennast, austab iseennast ja ootab teistelt sama austust. Ta ei suru peale ega palu tähelepanu ja armastust neilt, kes pole valmis neid talle andma. Ta lubab endale omada oma arvamust erinevates küsimustes, teab öelda "ei", kaitsta oma huve.
Ta austab oma vajadusi ja soove (tingimusel, et need ei kahjusta teisi inimesi) ning isegi tiheda töögraafiku korral leiab ta aega ja võimalusi endale meeldida. Kui tegemist on vanemaga, ei ohverda ta end laste nimel täielikult, vaid tal on ka oma aeg ja ruum. Naise elu ei käi ainult tema mehe ümber ja vastupidi.
Inimesel pole üksi endaga igav, ta ei tunne valulikku sõltuvust teistest inimestest. Ta suudab end alati millegagi hõivata, naudib oma seltskonda. Seetõttu tõmbab selline inimene enesekindlust enda juurde, tundub, et temaga on alati huvitav, et tal on rikas ja põnev sisemaailm.
Niipalju kui võimalik, püüab selline inimene oma plaane ja unistusi teoks teha, olgu selleks siis reisid või ametivahetus. Ta teab, et mida täiuslikum ja õnnelikum ta on, seda rohkem on tal võimalusi ümbritsevaid õnnelikuks teha.
Armastav ja endast lugupidav inimene austab ka teisi inimesi, nende õigust isiklikule ajale ja ruumile, isiklikule vabadusele ja eneseteostusele. Niisiis, ema, kes lisaks poja kasvatamisele leidis aega ka oma isiklike asjade ja huvide jaoks, ei püüa sekkuda poja isiklikku ellu ja hoida teda kauem endaga, erinevalt sellest, kelle jaoks pojast on saanud ainus elu mõte.
Samas ei tähenda enesearmastus endast kinnisidee ja isekust. Need, kellel on kompleksid, on tavaliselt fikseeritud iseenda külge. Ja see takistab neil inimesi ja ümbritsevat maailma märkamast. Kui inimene armastab ennast siiralt, siis valab selle tunde ülearus armastusse ümbritsevate inimeste, loomade ja ümbritseva maailma vastu tervikuna. Kui inimesel on palju midagi, saab ta seda teistele anda, aga mitte vastupidi.
