Sageli võib sõna "isekus" kuulda äärmiselt negatiivses kontekstis. Egoistid sõimavad inimesi, kes tallavad teiste huve, mida kannavad ainult nende enda eesmärgid. Psühholoogilises kontekstis omandab see mõiste sageli positiivse varjundi ja maailmamõte teadis mõistliku egoismi mõistet. Mõistmise ajalukku süvenemine aitab teil selle välja mõelda.
Filosoofilise kontseptsioonina moodustati sõna egoist (ladinakeelsest egost - "mina") 18. sajandil. Üks tema teoreetikutest - Helvetius - sõnastas nn mõistliku enesearmastuse teooria. Prantsuse mõtleja uskus, et enesearmastus on inimese tegevuse peamine motiiv.
Klassikaline egoismi määratlus ütleb, et see on selline väärtuste süsteem, kus inimtegevuse ainus motiiv on isiklik heaolu. See ei tähenda alati teiste täielikku hoolimatust. Niisiis väitis Bentham, et kõige suurem nauding on ühiskonna moraalinormidele vastav elu (see tähendab, et egoisti käitumine ei ole vastuolus kogu ühiskonna hüvanguga). Ja Rousseau leidis, et inimesed näitavad üles kaastunnet ja aitavad teisi, ka selleks, et tunda end paremana. Mill kirjutas, et üksikisik saab arengu käigus nii kindlalt ühiskonnaga seotuks, et hakkab seda seostama oma vajadustega. Tuginedes Feuerbachi sarnastele ideedele, kirjutas Tšernõševski oma "Antropoloogilise põhimõtte filosoofias", mis on kunstiliselt illustreeritud romaanis "Mida tuleb teha?"
Traditsiooniliselt on isekus olnud altruismi (ladina keeles alter - "muu") vastu, kuid kaasaegne psühholoogia väldib sellist vastuseisu. Kuni inimene elab ühiskonnas, ristuvad tema vajadused pidevalt teiste inimeste huvidega. Viimaste aastate teoreetikud on tõlgendanud ratsionaalset egoismi kui võimet mõõta teatud tegevuste eeliseid ebamugavuste vastu ja luua suhteid pika aja jooksul, säilitades tasakaalu enda ja teiste eest hoolitsemisel.
Rääkides egoismist kui probleemist, tähendavad need enamasti hüperkontsentratsiooni inimese “minale”, egotsentrismi. Sageli saab sellest kasvatuse tulemus, kui vanemad pakuvad liigselt ja põhjendamatult kõiki lapse kapriise. Suureks kasvades ja perepesa väikesest maailmast lahkudes seisab egoist silmitsi tõsiasjaga, et maailm ei pöörle üldse tema ümber. Kõige sagedamini püüavad sellised inimesed isiklikes suhetes leida endale partneri, kes taastaks talle mugava mudeli: kompromiteerides pidevalt tema enda huve, et tema soovidele meeldida. Vanemate nõustamiseks soovitavad psühholoogid neil endil lähtuda mõistlikust egoismist: õppige lapsest keelduma, arvestage tema arvamusega, kuid ärge seadke last perekonna hierarhia etteotsa.
