Vanemate antud soojus ja abi on asendamatud. Miks võib liigne kaitsmine mõnikord rikkuda nii laste kui ka vanemate endi elu?
Vanemlik instinkt paneb inimeses vastupandamatu soovi hoolitseda oma lapse eest juba esimestest sünnipäevadest peale. Vastsündinud laps on loomulikult täiesti abitu ega saa ilma abita ellu jääda. Vanemaks saades on lapsevanemaks olemist vaja üha vähem. Laps õpib järk-järgult iseseisvalt riietuma, hoolitsema oma hügieeni eest, õpib konfliktides enda eest seisma. Noorukieas hakkab inimene kujundama seda tegelaskuju ja neid sotsiaalseid oskusi, mis jäävad talle eluks ajaks. Ja selles vanuses vajab inimene vanemate abi ja nõuandeid: poja ja isa vahel "mehena rääkimine", emalt tütrele "naissoost trikkide" edastamine. Ühesõnaga, vanemate abi ei jäta meid vanemaid ise alles küpsesse vanadusse.
Mis võib olla vanemate ülekaitse tulemus ja kuidas see juhtub?
Varase vanuse ohud.
Varases eas on ülekaitse palju kahjulikum kui miski muu. Arukale lapsele panid liiga hoolivad vanemad pähe idee "sa oled meiega parim!" Siis tormavad armastavad ema ja isa pea väikseima ohu või kapriisi korral lapse poole. Liiga kaitstud inimese varajast vanust (0–7 aastat) varjutavad sotsialiseerumisraskused ja vanemate vaimne väärkohtlemine. Psühholoogiline väärkohtlemine areneb aga sageli füüsiliseks väärkohtlemiseks. Kummalisel kombel kasutavad oma laste vastu suunatud füüsilist vägivalda kõige sagedamini üksikemad, kes kasvatavad isata lapsi.
Selline laps läheb kooli oma väikeses maailmas väljakujunenud väärtuste süsteemiga: ema on Universumi keskpunkt. Ema karistab ja kiidab, ema saab kõike teha. Olen parim, sest mu ema ütles nii.
Koolis tabab sellist last kohutav šokk: klassis on veel kaks tosinat samasugust, kes on "parimad". Siin seisab laps silmitsi karmi reaalsusega: kuna tal puudub ühiskonnas praktiliselt suhtlemisoskus ja -käitumine, võib temast saada lastekollektiivi tõrjutu. Võimalik on ka vastupidine olukord: omades klassis ametlikku autoriteeti (näiteks suurepärase õpilasena), pole liiga patroonitud õpilasel eakaaslaste seas tõelist autoriteeti ja sõpru.
Teismeline ja kaugemalgi …
Teismeeas süveneb sotsialiseerumiskriis: inimene pole lihtsalt suhete aluseid õppinud. 14-18-aastaselt avaldub täielik vastutuse puudumine, nõrk tahe, vähene algatusvõime. Lõppude lõpuks surusid lapsepõlvest pärit "armastavad" vanemad igasuguse initsiatiivi maha, nad lahendasid ka kõik probleemid, ehkki kergemeelsed.
Halvimal juhul võib täiskasvanud laps saada vanematele koormaks kuni nende viimaste päevadeni. Pere loomata, ilma tööta jääb selline inimene igaveseks oma armastatud ema ja isa juurde. Ja see pole psühholoogiline abstraktsioon. Vaadake ringi: igas kodus on selliseid peresid.
