Enda pattude tunnistamine on üks kiriku sakramentaalsetest rituaalidest. Pihtimist tuleb läbi viia, mõistes kogu protsessi tähtsust ja siirust. See protsess hõlmab meeleparandust pattude eest, mille inimene on oma elus loonud.
Juhised
Samm 1
Kiriku kaanonite järgi saab pihtimist teha juba seitsmeaastaselt ja vanemalt. Kõige tähtsam on kinni pidada lepituse ja pattude andeksandmise protsessiga seotud põhiprintsiipidest. Pihtimisprotsessile peaks rangelt eelnema paast, mille käigus inimene puhastatakse kogunenud räpasusest, veedab palju aega patukahetsuse (peamiselt) palvetes.
2. samm
Samuti on sama oluline mõista kõike, mida inimene on kogu oma elu jooksul suutnud teha. Inimene peab kõigevägevamalt andestust paluma enda tehtud pattude eest, samuti andestama kõigile neile, kes on teid elus solvanud. Lõppude lõpuks ei saa te oma südames tunnistada kurjust, vihkamist või pahameelt. Uskliku jaoks on väga oluline mõista, et pärast ülestunnistamist ei saa patte teha, isegi ebaolulisi. Seda karistatakse karmilt.
3. samm
Kui olete oma esimeseks ülestunnistuseks põhjalikult valmistunud ja olete innukad oma pattudest vabanema, minge templisse. Religioonist hoolimata hoiab ülestunnistuste sakramenti läbi viiv minister (olgu ta katoliiklane või õigeusklik) teie ülestunnistust kõige rangemas usalduses ega räägi seda kellelegi.
4. samm
Palvete saabumisel rääkige kõigist oma pattudest, mitte ühtegi varjates.
5. samm
Pihtimine on täiesti tasuta sakramend, kuid soovitatakse vabatahtlikke annetusi.
