Kui kuulate televiisorist sageli vaatepunkti filmides, saadetes ja uudistes ning näete selle kinnitust, tekivad meeltes teatud veendumused ja alateadvuses moodustub programm teatud tegevustest elus.
See, et liigne telerivaatamine on nägemisele kahjulik, on kõigile teada olnud juba pikka aega. Tahan öelda veel ühe kahju kohta, nimelt, et mõnedel programmidel on psüühikale kahjulik mõju.
Edastame pidevalt uudiseid, mis ütlevad, et maailmas on kõik halvasti. Reklaam väidab, et talvel peab olema külm ja suvel allergia. Paljud filmid teevad selgeks, et kõik rikkad on kas petturid või väga õnnetud inimesed. Multifilmid tõestavad veenvalt, et naised pole õrnem sugu, vaid supermehed …
Aasta-aastalt me neelame selle teabe ja meie teadvus hakkab uskuma, et see on norm, nii peakski olema, elu on lihtsalt selline. See tähendab, et teleri kaudu antakse meile teatavaid hoiakuid, inspireeritakse uskumusi, programmimõtlemist.
Näiteks ühes koomiksis (nime ma ei ütle) näidatakse paksu, koledat naist koos kamp lastega ja selle kõrval on lastetu kaunitar. Tüdruk, seda stseeni nähes, võib küll naerda, kuid tema alateadvusse istub programm: lapsed teevad teid ebameeldivaks. Kas tüdruk soovib pärast seda lapsi saada?
Kuulsas tudengite teemalises sarjas on üliõpilaste elu seotud meelelahutusega. Instituudi astuvad noored ootavad just seda, kuid tegelikult on kõik hoopis teistsugune, tuleb näidata tõsist suhtumist õppimisse.
Ma ei taha öelda, et peate telerivaatamisest täielikult loobuma ja sellel pole midagi kasulikku näidatud. Muidugi on palju õpetlikke programme. Ja saate vaadata ka meelelahutussaateid. Asi on selles, kuidas neid tajuda. Vaja on oma stabiilset ellusuhtumist, siis teadvuse programmeerimist ei toimu. Sellega seoses on hiljuti kehtestatud vanusepiirang mitte asjata. Mõned programmid on alla 16-aastastele lastele tõesti ebasoovitavad.
