Kaasaegses psühholoogias on tavaks mõista “teadvust” kui sellist viisi, kuidas kajastada objektiivset reaalsust inimese psüühikas, milles inimkonna sotsiaalajaloolise praktika kogemus toimib ühendava, vahendatud lülina.
Juhised
Samm 1
Teadvus on psüühika kõrgeim vorm ja Karl Marxi sõnul "sotsiaal-ajalooliste tingimuste tulemus inimese kujunemiseks tööalases tegevuses, pidevas suhtluses teiste inimestega", s.t. "Avalik toode".
2. samm
Teadvuse eksisteerimise viis, nagu sõna tähendusest nähtub, on teadmine, mille koostisosadeks on sellised tunnetusprotsessid nagu:
- sensatsioon;
- taju;
- mälu;
- kujutlusvõime;
- mõtlemine.
3. samm
Teine teadvuse komponent on eneseteadvus, oskus eristada subjekti ja objekti. Ainult inimesele omane enesetundmine kuulub samasse kategooriasse.
4. samm
Teadvus on Karl Marxi sõnul võimatu, ilma et oleks teadlik mis tahes tegevuse eesmärkidest ning eesmärkide seadmise tegevuste teostamise võimatus näib olevat teadvuse rikkumine.
5. samm
Teadvuse viimaseks komponendiks peetakse inimese emotsioone, mis avalduvad nii sotsiaalsete kui ka inimestevaheliste suhete hindamisel. Seega võib emotsionaalse sfääri häire (viha varem armastatud inimese vastu) olla teadvushäire näitaja.
6. samm
Teised koolid pakuvad oma teadvuskategooria kontseptsioone, koondudes teadvuse hindamisse kui reaalsuse peegeldumisprotsessi tajuorganite poolt ja selle komponentide (aistingute, esituste ja tunnete) rakendamiseni appertsepsiooni tasandil, kuid lahknevad veelgi:
- strukturalistid - tuletavad teadvuse olemuse teadvusest endast, püüdes esile tuua põhielemente, kuid seisavad silmitsi teadvuse kandja lähteasendi probleemiga juba määratluse tasandil;
- funktsionalistid - püüdsid teadvust pidada organismi bioloogiliseks funktsiooniks ja jõudsid järeldusele olematuse, teadvuse "väljamõeldise" kohta (W. James);
- geštaltpsühhodoloogia - peab teadvust keeruliste teisenduste tulemuseks vastavalt geštalti seadustele, kuid ei suuda seletada teadvuse iseseisvat tegevust (K. Levin);
- tegevuskäsitlus - ei eralda teadvust ja tegevust, sest ei saa lahutada tulemusi (oskused, olekud jne) eeldustest (eesmärkidest, motiividest);
- psühhoanalüüs - peab teadvust teadvuseta saaduseks, tõrjudes vastuolulised elemendid teadvusvälja;
- humanistlik psühholoogia - ei suutnud luua sidusat teadvuskontseptsiooni (“Teadvus on see, mis ta pole, ja pole see, mis ta on” - J.-P. Sartre);
- kognitiivne psühholoogia - peab teadvust kognitiivse protsessi loogika osaks, lisamata seda kategooriat kognitiivsete protsesside spetsiifilistesse skeemidesse;
- kultuurilooline psühholoogia - määratleb teadvuse kui peamise tingimuse ja vahendi enda valdamiseks, eeldades mõtlemist ja afekti kui inimteadvuse osi (L. S. Vygotsky).
