Emotsionaalsete ja mõtteprotsesside ülemäärane mõju inimese käitumisele ei toimi alati tema kätes. See põhjustab kogu päeva jooksul liigset ärevust ning avaldab negatiivset mõju ka otsuste tegemisele ja eesmärkide seadmisele. Samuti võtab liigne vaimne tegevus inimeselt tohutu hulga energiat, jättes tema keha nõrgaks ja elutuks.
Mida saab inimene ise teha, et oma meele rõhumisest välja tulla? Paljud inimesed on harjunud mõttega võidelda oma sisemaailmaga, püüdes seda häirida mõne välise teguriga. See võib olla mitmesugune meelelahutus, alkoholi, tubaka ja narkootikumide kasutamine. Harvemini - sügav süüvimine tööalases tegevuses kuni täieliku kurnatuseni jõudmiseni.
See juhtub seetõttu, et Euroopa maailm ei kipu oma siseprobleemide lahendamiseks teisi viise nägema.
Õnneks on olemas lihtne tehnika, mis aitab kõiki, kes soovivad oma mõtetes saavutada tasakaalu ja rahu.
Tasub proovida vastupanu mõtetele ja emotsioonidele asendada nende aktsepteerimisega. Esmapilgul võib see tunduda keeruline, kuid kummalisel kombel piisab sellest, kui te nendega midagi ei tee. Lihtsamalt öeldes lõpetage tule lisamine kütusele. Võite endalt küsida "kas ma saan oma mõtetel lasta olla?" Kui te ei saa seda teha, on mõttekas proovida erinevaid lõdvestustavasid, sealhulgas meditatsiooni või joogaasendeid.
Pärast nende nähtuste aktsepteerimist avaneb inimesele uus võimalus, mida nimetatakse vaatluseks. See tähendab, et nüüd saab ta väljastpoolt vaadata oma vaimseid vorme ja tundeid, ilma et nendesse kaasa lööks. Ja tähelepaneliku vaatluse korral kipuvad nad aeglustuma ja seejärel lahustuma, jättes seljataha ainult taustataotuse.
Üldiselt on olemus lähedal meditatsioonile. Ja täpsemalt öeldes - selle aktiivsele versioonile, ilma vaikuses istumata ja lõdvestuselementideta. Vaatlusnõuanded võivad tunduda hirmutavad, eriti neile inimestele, kes on pidevalt seotud oma tunnete ja arutluskäiguga. Kuid tegelikkuses piisab, kui pöörata tähelepanu tajuorganite teabele: ümbritsev maailm, selle helid, lõhnad, kombatavad aistingud nahal. See aitab kaasa teadvuse fookuse nihkumisele selle nähtustelt vaatlusele. Lõppude lõpuks on inimene juba see “vaikiv vaatleja”.
