Mis on kogelemise olemuse ja mehhanismide olemus?
Maailmakirjanduses on väga hea näide, mis aitab mõista kogelemise olemust. Alan Marshall kirjeldab raamatus "Võin hüpata üle vaigade" ühte naist, kellel olid pikad ja koledad juuksed lõual. Ümbritsevad inimesed imestasid, miks ta teda maha ei ajanud. Ja tegelikult on see, et kui naine ta maha ajab, tunnistab ta tema olemasolu fakti. Nõuaks julgust oma viga tunnistada, seista silmitsi millegi enda jaoks ebameeldivaga.
See võrdlus võimaldab meil mõista ühte kogelemise aspekti. Kogelemine (valdavas enamuses juhtudest) üritab oma puudust varjata, eitada, tagasi lükata, visata suuri jõupingutusi, et keegi ei saaks aru, et ta kogeleb. Ta võitleb pidevalt oma kogelemisega.
See tähendab, et kogelemine eitab oma kogelemise fakti. See avaldub ka selles, et kõne ajal kogelemine teeb selle varjamiseks palju pingutusi.
Kuidas käitub inimene, kes eitab oma käe olemasolu? Ta varjab oma käe, varjab seda, ta kardab, et keegi saab aru, mida ta varjab, ta on pidevalt mures. Mida rohkem ta oma kätt varjab, seda rohkem tähelepanu sellele pöörab, seda imelikum ta teiste silmis välja näeb.
Kokutamisega on olukord sarnane. Mida rohkem inimene üritab kogelemata jätta, seda rohkem hakkab ta pingestuma, mis seejärel võimendab kogelemist. Inimene ei saa mõelda millegi mõttetu peale. Kui ta mõtleb hingamise peale, siis see on hingamise mõte; kui ta mõtleb mitte hingata, siis on see ka hingamise mõte. Kui inimene mõtleb oma kogelemise peale, on see mõte kogelemisest, aga kui ta mõtleb kogelemata jätmisest, siis see on sama mõte. Samuti on kogelemise seisund emotsionaalselt väga laetud. Kogeleva inimesega on kaasas ärevus, hirmud ja muud negatiivsed emotsioonid.
Need mõtisklused toovad kaasa väga huvitavaid järeldusi. Kõige tähtsam on minu arvates see, et kogelemisega on mõttetu võidelda. See ainult tugevdab seda. Ma tõesti ei taha kogelemist, kuid just selle sooviga tekitan ja võimendan kogelemist. Kas pole paradoksaalne?
See mängib tõenäoliselt võtmerolli selles, et kõnniprobleemid hakkavad kogelemas tavaliselt taanduma pärast keskea lõppu. Selles vanuses on nad lihtsalt juba lahkumas lepitamatust positsioonist, mis oli enne.
Kui inimene kogeleb kogelemist valusalt, võib tal tekkida soov mitte rääkida ega rääkida nii vähe kui võimalik, s.t. ärge jätke end selliste ebameeldivate aistingute kätte. Ta hakkab eemalduma iseenda rääkimise olukordadest, mõtlema, kuidas vähem öelda või üldse mitte öelda, tõmbub endasse.
Seda nähtust nimetatakse "log paradoksiks" ja seda kirjeldab V. Levy. Kui palk lebab maas, siis on sellel väga lihtne kõndida, kui tõstate meetri võrra, siis on raskem kõndida, kui 20 meetri võrra, siis ettevalmistamata inimesel on lihtsalt võimatu kõndida. Viimasel juhul hakkab inimene mõtlema, kuidas mitte kukkuda. See tähendab, et ta suunab oma jõupingutused mõtetele kukkumisest, programmeerides ja moodustades seeläbi need ebamugavad liigutused, mis takistavad teda möödaminnes. Sama mehhanism kehtib ka kogelemise kohta.
