Mehed räägivad ja kirjutavad keskeakriisist üsna sageli. Mitte kõik ei mõtle sellele, et sarnane seisund esineb ka naistel. Siiski on probleem ja naised peaksid olema valmis sellest üle saama.
Kui keskeakriis kätte saab, on raske täpselt öelda. Reeglina langeb see ajavahemikule 35-50 aastat. Mõne inimese puhul juhtub see aga isegi 30-aastaselt, teise puhul - tublisti üle 50-aastase ja mõni õnnelik naine ei märka seda üldse. Seetõttu pole täpset vastust küsimusele, kui kaua see võib kesta. See sõltub naise enda olemusest ja positsioonist.
Psühholoogide sõnul ei suuda vaevalt keegi keskealist kriisi täielikult vältida. Fakt on see, et see on loomulik tingimus naise üleminekuks ühest vanusekategooriast teise. Siiski on neid, keda kriis kõige rohkem puudutab. Nende hulgas on üksikuid või lastetuid naisi, kes pole kunagi suutnud ennast pereelus realiseerida ega leida rõõmu emadusest, samuti naisi, kes on kogenud mehe või laste kaotust. Need, kes hilinesid vanemliku hoole alt ja neil polnud aega paljude unistuste täitmiseks või on lihtsalt liiga enesekriitilised isikud, kogevad ka rasket kriisi.
Naiste keskeakriisi peamised sümptomid on huvi kaotamine töö ja hobide vastu, pidevad kurvad mõtted tuleviku üle, suhete märgatav halvenemine pere ja sõpradega ning üldine depressioon.
Keskeakriisis olevad naised tunnevad end sageli kaotsi ja mittevajalikena. Nad kas muutuvad liiga kriitiliseks enda ja ümbritsevate suhtes või sukelduvad tühja ja mõttetu meelelahutusse, mis ei too soovitud tulemust.
Uus hobi võib saada üheks kriisist väljapääsuks. Kunagi pole hilja hakata õppima võõrkeeli, omandama uusi arvutiprogramme, kunsti või käsitööd.
Tegelikult on kriisiperiood aeg mõelda oma elule, võib-olla selles midagi muuta. Siiani oli naisel pidevalt kuskil kiire. Tal oli vaja lõpetada kool, kolledž, instituut, teha karjäär ja luua pere. Nüüd on elu soiku jäänud. Põhieesmärgid on kas saavutatud või on hakanud tunduma saavutamatuna. Seal saabub täielik apaatia, soovimatus midagi teha. Selle seisundi ületamiseks peate mõnikord lihtsalt võtma puhkuse ja minema puhkama kuhugi rahulikku kohta, kus saate oma elule hästi mõelda. Võib-olla otsustab naine selle tulemusena saada uue eriala, vahetada töökohta või kolida teise linna. Võib-olla piisab lihtsalt oma kuvandi muutmisest või uue hobi leidmisest.
Ebaõnnestunud isikliku elu pärast pole mõtet muretseda. Parem on proovida olukorda muuta, muutes oma kuvandit, olles sagedamini ühiskonnas, töötades iseendaga, et saada meeste silmis atraktiivseks. Kunagi pole liiga hilja oma saatust muuta.
Kui aga keskeakriis on kestnud liiga kaua ning sellest ei aita ei puhkus ega pere ega sõprade tugi, peaksite nõu küsima psühholoogilt või psühhoterapeudilt. Vastasel juhul peate tulevikus otsima depressiooni või närvivapustuse ravimit ja see on palju raskem.
