Inimesel on kaks põhivajadust: magada ja süüa. Kui nad on rahul, tekib kolmas - janu mõtte järele. Kui inimene kaotab sideme tähendusega, siis on tal "sisemine tühjus" - depressioon. Kuidas saab taastada huvi elu vastu?
Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel mõjutab depressioon kogu maailmas 350 miljonit inimest. Kaasaegset ühiskonda nimetatakse "tarbimisühiskonnaks". See loob inimesele vajadused ja rahuldab neid siis ringis. Inimeste vajadus kiire suupiste järele on viinud kiirtoidu tekkimiseni, teabevahetuses - mobiiltelefonide ja tahvelarvutiteni.
Kui inimene peatub sellel "elu" võistlusel, hakkab ta mõistma oma tegevuse tähenduse kaotust. Mõistes tõelise huvi kaotamise vastu elu vastu, annab ta sellele uue tähenduse. Nii ilmub slowfood liikumine. Inimese mõte on saadud teabest ülekoormatud ning ta piirab tahtlikult juurdepääsu Internetile ja mobiiltelefonile.
Tõelise huvi kaotamise vastu elu ilmestab selgelt näide: mitu raamatut inimesed aastas tarbivad? Kui palju aega ta veedab poliitikaga rahulolematuse väljendamiseks?
Mis võib aidata inimesel mõttega uuesti ühendust saada? Vastus sellele küsimusele on tulevikku suunatud. Kui usun, et homne päev toob mulle uue tähenduse ja aasta pärast olen parem kui täna, siis ei tundu jooksvad asjad nii lahendamatud. Tulevikus orientatsiooni puudumine toob kaasa kolm haigust: depressioon, sõltuvus ja agressioon.
Avatus maailmale aitab ka semantilisest kriisist üle saada. Enda silmaringi laiendamine, igapäevategevustes mõtte leidmine: hommikukohv, tee tööle või õhtusöök koos perega. Seega on konkreetse olukorra tähendus, millega inimene silmitsi seisab, kogu elu universaalne tähendus.
Artiklis "Mees ülimat tähendust otsimas" kirjutab Viktor Frankl: "?"
