Laiskusest vabanemiseks on pühendatud palju artikleid. Kuid hiljutised uuringud näitavad, et laiskus on psüühika kaitsefunktsioon. Eksistentsiaalne psühhoterapeut Alfried Langle avastab hukkamõistetud käitumise põhjused ja kahtleb, et laiskus tuleb ületada.
Me ei räägi laiskusest, kui inimene istub pidevalt Internetis või teleekraani ees. See on juba sõltuvus, täiesti erinev mõiste. Laiskus on soovimatus ilma nähtava põhjuseta midagi teha.
Värskete uuringute kohaselt on laiskus meie käitumisreeglite, eesmärkide ja eesmärkide, moraalsete stereotüüpide ja üldse elustiili eitamine, mis meile vägisi peale surutakse.
Oleme pidevalt hõivatud suhetes maailmaga, teiste inimestega, tulevikuga. Elu korrektseks ülesehitamiseks on väga oluline olla vahel hõivatud iseenda, oma sisemaailmaga. Igaüks peaks minema oma teed. Niisiis on hiinlastel mõiste "wei woo" - eksistents "enda jaoks" või "oma" mina "pärast. Seetõttu pole tänapäevane laiskus midagi muud kui elu iseendale, kaitse väliste ettekirjutuste eest, mis takistavad iseennast olemist.
Alateadvuses jagame kõik asjad "meeldib-ei meeldi" põhimõttele ja reageerime vastavalt tulemusele. Loobume mõnest asjast või lükkame need hilisemaks huvipakkuvate tegevuste kasuks.
Psühholoog Alfried Langele ütleb oma raamatus "Mõista, mida elu minult ootab": "Laiskus on viis ebasoodsa aja ületamiseks. Mäletan ühte õpilast, kes pöördus minu poole abi saamiseks, sest ta pidas end väga laisaks ja oli sellest koormatud. Laiskus oli kõige hullem. Selgus, et tütarlaps uuris vanemate survel mitu aastat seda, mis teda ei huvitanud. Ja kui ta hakkas oma erialal töötama, tekkis tal närvivapustus. isiksuse vaimne komponent) ja tema elu liikusid selja taga justkui ekraani taga. Nii vastas ta ise aru saamata kahele inimese jaoks kõige olulisemale küsimusele. Esimene: kas minu tegemistes on midagi? mina, kas elu annab mulle selle, mida tunnen end hästi? Teiseks, kas see, mida pean tegema, vastab minu olemusele?
Laiskus annab meile aega olla meie ise ja mõelda vajadusele midagi teha. Aeg läheb edasi, tähtaegu lühendatakse ja selle surve all kasvab motivatsioon ülesande täitmiseks järk-järgult. Kui töö valmimise tähtaeg läheneb, esitame üha enam küsimuse "Kas mul on seda tõesti vaja?", "Mis juhtub, kui ma seda ei tee?", "Kuidas lõpetada laisklemine?" Need küsimused aitavad meil mõista selle ülesande tegelikku tähendust meie jaoks ja selle mittetäitmise tagajärgi. Ja kui me seda tööd tegema ei hakka, tähendab see, et "nüüd on minu jaoks midagi muud olulisem".
