Reetmine on üks väga keeruline asi, mida andestada. Eriti kui seda teevad sugulased. Nagu öeldakse, kes reetis ühe, reetis kaks korda. Sellistele inimestele kätte maksta pole seda väärt, nad karistavad ennast, aga usaldavad ka.
Te ei tohiks usaldada inimest, kes on teid juba korra reetnud. Kui ta seda tegi, tähendab see, et ta tahtis seda, nii et see oli talle mugav. Mõnikord juhtub, et mõne aja pärast satub elu teid reeturitega. Üks õppetund, mida siin õppida tuleb, on mõista, et inimesed ei muutu. Sellise inimesega ei tohiks kurjust suhelda ja veelgi enam kätte maksta. Hoidke seda lihtsalt eemal. Ärge uskuge tema kahetsusesse ja uuendatud sõprussuhetesse, mida ta pakub.
Kõige valusam on see, kui lähedased inimesed osutuvad reeturiteks. Need, kellelt te räpast trikki ei oota. Tekib pettuse ja tühjuse tunne. Inimene on nõrk olend ning tunnete ja instinktide mõjul hakkab ta teatud elusituatsioonides ennast päästma. Eneseohverdus on omane vähestele inimestele.
Kalduvus reetmisele, nagu muudki pahed, „imeb endasse“, teete seda üks kord ja kordate hiljem mitu korda, esimestel elu tõusudel ja mõõnadel. Sellised inimesed on oma olemuselt nõrgad. Nad kardavad vastutust, raskusi, tahavad neid vältida. Kriisi möödudes tulevad nad tagasi ja hakkavad meelt parandama.
Kuid ka sellised inimesed väärivad andestust. Sest kõik teevad vigu, kuid usalduse küsimus on siin selge.
